Hetked, mil lihtsalt ei jaksa.

On päevi, mil lihtsalt tunned hetkeks - no ei jaksa jälle. Tundub, et kogu aeg sama jama. Tegelikult ei pruugi see päev hullem olla teistest, selles mõttes, et juhtuks midagi erilist halba. Reeglina on lausa vastupidi- kui tuleb mingi halb sündmus, siis keskendud just sellele õnnetusele, muu elu tundub selle kõrval siis normaalne ja talutav. Need on need päevad, mil sa väsid ootamast, kuis sa oled jõudnud sellesse punkti, et arvad- ma olen nüüd tükikest rõõmu ära teeninud. Aga rõõmu asemel vaatab päevas vastu ikka seesama  - lapsed on sõnakuulmatud, mees viriseb, arvekuhi kasvab ja tööl võetakse palka vähemaks, ülemus sõidab sust üle ning ei tea kust tulev tolm ja ei tea kuhu minev raha sõidutavad su juhtme täiesti kokku. No vot nüüd enam ei jaksa. Iga kord tundub hetkeks, et see on viimane piir. Vahel ju ongi - järgneb läbipõlemine või mõni meeleheitlik tegu. Vahel harva isegi saatuslik.
Sagedamini siiski midagi traagilist ei järgne. Õigem oleks öelda- jälle kordub kõik.
Kes sööb lohutuseks tubli keretäie, kes joob pea täis, kes karjub end välja, kes nutab end tühjaks. Vahel tehakse kindlasti ka kõike järjest.
Huvitaval kombel toovad kõik ülal loetletud tegevused kergendust.
Lapsed hauguvad ikka vastu, mees viriseb jne....., aga mulle tundub see talutav. Kah asi - elus on palju hullemaid asju.
Loo moraal? Moraali polegi.
Lihtsalt see hea, mida me ootame ja oleme enda arvates ära teeninud, tegelikult see tuleb ka, aga tuleb tasapisi. Kui me oleme panustanud suhetesse või mingeid muid samme muutusteks astunud - ainult rumal ootab muutusi midagi muutmata - siis hakkab see juhtuma pisitasa, mistõttu me lihtsalt seda ei märka. Kui oleme laste usaldusele leidnud juurdepääsu, võtnud aega, panustanud energiat ja nendeni on jõudnud see, et nende halb käitumine meid masendab- hakkavad nad tegema pisikesi muutusi. Nad ei muutu sõnakuulelikeks päeva pealt - ometi on vähesed jäänudki vanematega haukuma. Mees jätab virisemise, õigem oleks vast öelda, et viriseb talutavamalt, samuti peale suhtetööd ja katsetamist. Kui ülemus ikka on jobu, tuleb uus töökoht otsida, ka see ei toimu kohe. Raha.....no selle vähesusega tuleb ilmselt lihtsalt leppida, sest olen täheldanud- kellel teda ei ole, sellel ikka ei tule ka. Aga lootus sureb teatavasti viimasena. Ja kui ta siis ikkagi ükskord mingite imelike asjaolude tõttu peaks tulema- no midagi ei juhtu kui me teda oodanud ei ole. Seda, et nüüd raha ei oskaks keegi kuhugi panna või sellega midagi ette võtta - mina selliseid juhuseid ei tea.
Niisiis - sama näitemäng me elulaval - enam ei jaksa - kordub mingite intervallidega ja jääbki korduma. Iga kord tunnen- nüüd enam ei jaksa. Aga see pisike tsirkus on ilmselt enda lohutamiseks- on ju mul ka see võimalus, et enam ei jaksa.
Aga vot ei ole. Endale võib ju kino teha, aga sedagi vaid nii, et keha aru saab- tegemist teatriga, et vahvam oleks. Kõiksugu pisijamasid - olen jaksanud 51 aastat, no jaksan iga kord selle ühe veel.
Mis siis, et lubatud raha ei saanud ja hambaarstile minemine jääb endiselt unistuseks, mis siis, et meenutan jälle jalgadega tünni. Kah mured.
Keegi pole surnud, isegi haige mitte. Vererõhk on üle aastate jälle normis ilma ühegi ravimita. Vahelduseks on mõlemal Atsiga mingigi töö. Sõbrad alles, katus pea kohal - veini ja söögi jaoks raha ikka leiame. Päike on väljas. Nii et - ära ütle, et elu on inetu, halb nagu Doris Kareva on manitsenud. Ning tal on õigus.

Väärikusest. Eneseväärikusest.

Hommikul ärgates oli plaanis tutvustada ja kommenteerida uuringut, mille alusel võib väita, et eesti naiste hulgas on stressi vastu kõige kaitstumad need, kes teevad vaimset igapäevatööd ning leiavad aega enese eest hoolitsemiseks ning kehaliseks treeninguks. Oli mõte see teema oma kogemusest pisut lahti arutada. See jääb aga edaspidiseks.

Rumala peaga avasin aga netilehed ja veel rumalam olin, et lugesin kommentaare Mare kirjale Hiiu Nädalas . Ma olen avaliku kommenteerimise tulihingeline pooldaja , anonüümsed kommentaarid tekitavad ebavõrdse seisu väitlustes, kus ühtedel on eelis olla kaitstud ja varjatud ning enda nime all kirjutanu peab hakkama saama ka mitmepalgelisuse ja reetmistega. 

Samas, palju tegelikult ei aita ka avlik kommenteerimine, juhul kui inimesel puudub väärikus. Eelkõige eneseväärikus. Just endast lugupidamine võiks takistada pritsimast sappi ja solvanguid teise, sageli tundmatu inimese suunas. Heaks näiteks on FB rühm "Eestlased Soomes". Ma tõesti ei jõua ära imestada, kuivõrd kergelt muudavad teatud inimesed hea algatuse või abipalve naeruväärseks pori pritsimise võimaluseks. Kes ei tea, siis on rühm ellu kutsutud kogemuste jagamiseks ja info vahetuseks eestlastele, kes elavad Soomes. Tegelikkuses suudavad paar - kolm inimest iga kord naeruvääristada küsijat ja muuta arutelu laadaks - pool aega loobitakse omavahel solvanguid ning asjasse mittepuutuvaid repliike. Ja seda tuvastatavate isikute poolt, kuna FB kontod, võivad olla küll vale nime all, kuid sugulaste ja kogukonna järgi on võimalik isik kindlaks teha.

Merit tuli eile Soome mulle külla. Nagu värske tuulepuhang kevadisest Eestist. Merit on osa neist parimatest - Hiiumaal ja Eestis. Minu jaoks väga tähtis osa.

Metroos arutasime just rahvuse eneseväärikuse küsimust. Nii palju kui minuga asju arutada saab, see tähendab, et mina arutan ning teine saab parimal juhul võimaluse reageerida. Merit on superreageerija, mistõttu võib ikka öelda- arutasime rahvusväärikuse üle.

Mulle hakkab tunduma, et Eesti suurim probleem on rahvusväärikuse puudumine, mis tuleneb suures osas just iga inimese eneseväärikuse puudulikkusest.

Päris märgiline tundus, kui täna hommikul leidsin Hiiu Nädalast Kalevi intervjuu - pealkiri sisaldas samuti sõna "väärikus"

http://hiiunadal.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=5&artid=2455&sec=0

Kummaline, et  artikkel on juba poolteist kuud vana, kuid mina leidsin ta eile, sest mingi segane oli võtnud selle inglise keeles eile kommenteerida.

Anonüümsed netikommentaatorid on head eneseväärikuse puudumise näited - inimesel ei ole julgust seista enda sõnade taga. Ta kas ei usu ise ka, et need mõtted on väärt välja ütlemist või siis pole kindel, et need kõikidele meeldivad ning on niivõrd sõltuv ühiskondlikust vastukajast, et peab paremaks kiibitseda üksi n.ö.- salaja ja teki all. Usutavasti tunneb ta sapi pritsimisest mingit haiglast rahuldust, kuid tegelikkuses murenevad ta eneseväärikuse riismed enam ja enam ning järele jääb pelgalt füüsiliste vajadustega sotsiaalsesse keskkonda elama määratud loom, kes on treenitud kasvatuse kaudu küll elama inimeste keskel, kuid vaimseid ja intellektuaalseid vajadusi eirates ning nendel võimetel känguda lastes, taandareneb primaadi tasemele. Heal juhul selgib oma puuris ja oma karjas  seda, et on olemas mingi suur maailm mingite muude - kirjutatud ja kirjutamata reeglitega, seda ta ei adu. Kohe, kui keegi teeb talle mingi tundmatu liigutuse, tunneb ta end ohustatuna ja ründab. Sellist harimatut algelisust, mis paneb isendi järjest enam kaitseseisundisse(seda esindavad minu arvates anonüümsed , aga ka ilged netikommentaarid)arvan ma end järjest ja järjest rohkem ära tundvat eestlaste hulgas.

Teine eneseväärikust lõhkuv omadus on ikka seesama nahahoid, mida õigustame alahoiuna.

Kus on see parim osa, kes astuksid rõhutute ja kiusatute avalikule kaitsele ja toetusele.

Siin on nüüd see peeglisse vaatamise koht.

Mul oli juba lahti kommenteerimise leht, et olla esimene ja suure tõenäosusega ainus, kes enda nime all ja asjast teadlikuna omapoolse kommentaari kirjutan. Siiski ei tundunud see õige. Millegipärast arvasin, et kuna ma olen asjaga nii lähedalt seotud, suisa selle põhjustaja, riskin õli tulle valamisega.

Kas on see nüüd alalhoid, et vältida olukorra eskaleerumist ning primaatide ärritamist või on see pigem nahahoid, mis ma ikka sinna oma nina topin. Las lollid sisisevad.

Lisaks veel see alandav ning ennasthävitav üksi keset võitlusvälja seismine, nagu Mare enda julguses on valinud. Kõik vastased on anünonüümsuse- või ametikilbi taga. Esimesel juhul ei tea Sa, kes on Su vastased, teisel juhul on vastased liiga võimsad. Müts maha Mare ees.

Minu lohutuseks on mu blogid , need on mu kindlused, millel on vähemalt kaitsekraavid - tõsi, ma pole sildasid üles tõstnud ning teoreetiline võimalus on, et anonüümsed kommentaatorid püüavad ka siia trügida, kuid ma võin alati sillad üles tõsta ning vaid omad pääsevad sisse. See minu jaoks parim osa inimkonnast.

Kurb on. Minu lapsepõlves oli igasugust väärikust rohkem. Isegi riik püüdis teha nägu, et hoolib inimestest. Inimesed said aru, et vähemalt head kombed nõuavad, et riik peaks lugu oma kodanikest ning ka kõiksugu koodeksid nõudsid inimesest lugupidamist. Peredes olid kindlad reeglid - vanemaid ja õpetajaid peab austama, kõikidega peab olema viks ja viisakas - muu käitumine oli taunitav. Muidugi on eestlus enda vastuolulisi ning valulisi külgi näidanud igal ajastul ning ka kannatatnud nende tõttu. Eks ikka need peale- ja salakaebamised ning küüditamised ning vara edasi tagasi jamine, mis ei taha senini veel ära lõppeda ega selle tagajärjed vaibuda - need ikka kõik on need meie eneseväärikuse murendajad olnud. Nii palju kui meil seda olnud on.

Kas pika orjaaja jäljed - nii pikalt püsivad geneetilises baasis alandused ning tühisus, klubikristluse mõju, kus inimene pole keegi - ole aga alandlik ning pane teine põsk ette, õnne ja rahu leiad alles teises ilmas. Pole just väga arendavad ja inimväärikust soosivad olukorrad ja filosoofiad.

Õnneks on olnud ju ikka ka see parem osa. On praegugi. Kuid füüsika seadus ütleb - kõnts ujub alati pinnale. Ja Looduse vastu ei saa. Kas Loodus jaksab ise lõputult puhastuda - nii ökoloogilises kui ka ideoloogilises plaanis? Mina küll ei tea, aga hetkel ei jaksa ja ei viitsi selle kõntsaga maadelda ka. Lõhn jääb ikka juurde. Las nad siis saadavd enda üllitiseritisi anonüümselt rahvale imestada ja imetleda. Tegelikult väärikad inimesed kommentaare ei loe. Mina loen ikka aeg ajalt, lootuses leida tunnistust sellest, et rahvas on vaimselt paranemas(majandus pidavat ju paranema) ja rahvuslik väärikus on end ilmutamas.

Seniks imen endasse hõimuvendade rahvusväärikuse värskendavat hingust ning ootan ja igatsen neid aegu- kestvusega umbes 40 esimest eluaastat, mil ma tõesti uskusin ning teadsin - eestlane olla on uhke ja hää. Kummaline, kuid hetkel pean ilmselt tänulik olema NLiidule, tänu kellele eestlased tahtsid olla paremad ja väärikamad kui kasvatamatud idanaabrid. Mida me nüüd tahame - kas meid üldse enam rahvusena ongi olemas? Mulle tundub, et kus on kaks eestlast, seal on kolm arvamust. Kuidas siis üldse leida seda ühtsust ja üksmeelt, mis teeks meist rahvusrahva? Aga lõpuks - ons seda üldse vaja, Äkki oleks tulevikuks mitte rahvus, vaid ideoloogiapõhised riigid. Muudad maailmavaadet, muudad elukohta. Kas siis lõppeks need lõputud jamad ja sõjad?

Väärikust oleks aga ikka vaja - inimväärikust, eneseväärikust, riigiväärikust.

Soovitan lugeda. Kui vana on vana?

Maimu Berg: 49aastane on pigem noor kui keskealine

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/maimu-berg-49aastane-on-pigem-noor-kui-keskealine.d?id=64372097

Alalhoid ja nahahoid.

Eestlasi peetakse alahoidlikuks rahvaks. Sellest on rahvuse püsima jäämise seisukohalt suur tulu kasvanud. Õhkõhuke piir alalhoiu ja nahahoiu vahel tundub aga sellesama rahva rahvusele kui inimkvaliteedi kultuurilisele osale tubli karuteene teinud. Millises ühiskondliku ja indiviidi taluvuse piiri punktis võiks alalhoidlikkus võtta eelistuseks puhastava südametunnistuse ja eetika, selmet alanduda nahahoidmise libedale ja kaugemas perspektiivis inimest ja rahvast lõhkuvale teele .  

Rahvuse alalhoidmine on taganud meile lõpuks taas kord oma riigi. Ajaloolased ja muidu ajaloolist mälu ja huvi omavad tavainimesed vaidlevad tagasivaates mitmete asjade üle. Kas vabadus on õigem võtta ja käest anda pauguga või ilma, kas tilgake valatud sangarite verd annab hilisemas riigi arengus enam ühtsust ja pikemat ajaloo mälu, jne. Mina olen seisukohal, et halb rahu on parem kui hea sõda. Sõjal on küll teataval määral moraalselt puhastavat toimet – rahva prioriteedid loksuvad korraks ühtsemasse ja inimlikumasse voolu, kuid kes peaks maksma selle  hinna, mina ei ole küll valmis vastutama selle otsuse eest. Aga….. Samas ei usu ma ka ise täiesti seda, mille just kirja panin. Vahel on tõesti olukordi stiilis: mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. Vahel tundub, et kohe peab sekkuma ning tuleb tahtmine kere peale anda. Üle keenud tunded ja sähvivad pinged võivad vabanedes puhastada õhu ja anda uuele , puhtamale algusele teed. Nagu enne äikest, mil küllastunud õhk on tiine pingetest, roiutades kõik elava ning pannes ootama mürisevat , paraku ühele osale ka tapvat lahendust . Peale äikest virgume, hingame kergendatult ega tunne süüd äikese ootamise tõttu, ehkki kusagil on ehk surnud äikese tõttu loom või inimene, põlenud maja või mets. See on kergenduse hind ning sedakorda meie seda hinda ei pidanud maksma. Ja lõpuks – ega mina Looduse vastu saa.

Et mis ma siin targutan. Lihtsalt hoopis teistsuguses ühiskonnas elades ja töötades, torkab rahvuste erinevus silma. Jääb silma ka erinevus kogukondlikul ja üksikisiku tasemel. Sugulasrahvad, kuid ajaloo poolt erinevalt vormitud. Mõlemal oma erinevad jooned, mis teatavasti ei ole kunagi vaid head või halvad, Ikka seesama joon on ühe mündi kaks vastandlikku külge – võtad ühe, saad ka teise. Nii ka alalhoidlikkus - nahahoidmisega ikka paaris.

Üldiselt on ikka hea, et mõõdukust on palju ja äärmusi vähe. Ilmselt nii ongi ikka Eestis olnud. Raske on siiski vahet teha mõõdukusel ja ükskõiksusel. Samuti pole selge, millal on veel normikohane protest ning millal see kasvab üle mässuks mässu pärast. Norme kehtestab kultuurist lähtuv ühiselu enda kirjutatud ja kirjutamata reeglitega . Eestlaste ühiskondlikud normid on minu maitse ja arusaamiste jaoks liiga palju nahahoidmise poole kreenis – me vaatame kõõrdi nende poole, kellel on eeldusi ja võimalusi end ühiskonnas kuuldavaks teha ning kes aeg ajalt nõuavad endale paremaid tingimusi – õpetajad, meditsiinitöötajad, transporditöölised, üliõpilased. Meeleldi läheme ka juhtide poolt ette söödetud võrdluse ja silmakirjaliku kaastunde liimile – mis te karjute, teistel on ju veel hullem. Jah, seda enam peaks ühinema arvamustes ja tegudes ning ütlema kõva häälega koos välja- see on ebanormaalne ja lubamatu. Ei piisa progressiivse meedia arvamusartiklitest, mida muideks on palju ja need on enamuses asjakohased ja head . Mingil juhul pole tervendav ka anonüümne sapipritsimine kommentaarides. Millal avanevad inimeste silmad ning nad märkavad enda ümber kõiki neid rühmi, kelle  elu ja kannatused on allpool inimliku väärikuse piiri ning sageli pole küsimus vaid rahas. Õigem oleks öelda, et ainult rahas see polegi, pea et kunagi. Enamuses ikka meie endi piiratuses, hoolimatuses. Viga on meie mentaliteedis. Liiga tihti valime nahahoidmise, kujutades ette, et see on alalhoidlikkus. Tegelikult küll me petame ja lohutame endid sellega, muidu äkki avastaksime, et virisemine on suurim kink mida me suudame endale ja maailmale pakkuda, et olemegi nii piiratud ja saamatud. Eestlased ja hiidlased – vaadakem peeglisse ja seejärel maailma. Mida mina täna tegin, et ma ise oleksin õnnelikum ja maailm mu ümber parem koht elamiseks? Oli see toetav sõna või tegu - endale, teisele? Oli see kasvõi väike samm astuda vastu ebaõiglusele ja ebavõrdsusele?

Uus päevik. Uus algus?

Kord sai alustatud "suhteterviseks" blogiga. Kujutasin ette, et ee kujuneb peaasjalikult mu õpitava ameti avalikuks väljundiks, milles ma jagan enda elukoolis ja ülikoolis kogutud ning kogetud kogemusi ning teadmisi. Kujutasin ette, kuidas me koos Tiidu , Helleri, Meriti ja Tohvri rahvaga ehitame ning veame unistuste hooldekodu ning ma jagan blogi kaudu ilu ja valu, mis sellega koos käivad. Ikka eesmärgiga, et inimestevahelised suhted paraneksid, et inimesed saaksid tuge teadmisest, et eakate elu ja elu eakatega ei olegi lihtne kuid võib olla väga rikastav.

Olen nimelt suhteusku. Inimese tervise aluseks on suhted ja suhestumine. See kuidas Sa endaga ja maalimaga suhestud ning see, kuidas suudad hallata suhteid - see määrab eelkõige su elukvaliteedi - sellist usku olen .

Paraku on "suhterviseks" blogist saanud eelkõige suhete klaarimise tanner - ka see on suhtekorralduse üks võimalikke, kuid kindlasti mitte kõige efektiivsemaid vorme. Mis parata- vahetevahel läheb rusikas kokku - mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!

Tekkisid ka tehnilist laadi probleemid- gmailˇil ja windowsliveˇl on ka suhtekorralduse poolel probleeme. Ma ei saa korraga mõlemas keskkonnas olla. Tüütu on kogu aeg sisse ja välja logida. Otsustasin siis, et teen lisaks blogi, milles püüan püsida rohkem iseendana.
Milleks üldse blogi, mulle just? Ikka suhete pärast. Välja kirjutades saan endast paremini aru. Samuti on mulle tähtsad suhted minu inimestega, keda on nüüd enam kui kriitiline otsesuhtluse võimete piir võimaldab. Ma tahaks, et ka harva kohtudes ei katkeks side, olgugi ühepoolne, et soovijad saaksid püsida minuga samal lainel ja ajajoonel  elu kulgemises.

Nime panekuga on alati üks jama. Tahtsin rõhutada selle päeviku intiimsust ja isiklikkust. Poliitilist maailmavalu katsun välja elada "suhteterviseks" lehel. Enda isiksuse arenemise osa, mida soovin jagada, jagaksin uues päevikus. "Mari elu" tundus kuidagi liiga suurustav ja samas triviaalne korraga. "Elumari" tundus sobiv ja vahva. Kui tegin lingvistilist analüüsi - leidsin, et tekib kahtlane seos sõnadega "elueit" ja "elumees" . Korra kahtlesin, kuid rohkem tegi ikka nalja - kui nii, siis nii. Mul ju suva, mis mulje see võõrastele jätab, kui nad siia peaksid eksima. Tuttavate jaoks pole vahet, mis blogi nimi on - igale olen omamoodi eluline. Ikka suhtepeegeldusest tulenevalt.

Niisiis , kallid, minu inimesed. Keda huvitavad Elumari mõtted - need mis on vormunud üle poolesaja aasta, enamuses need mõtted, mis kipuvad hetkeemotsioonide mõjul välja ning ehk satub sekka ka neid, mis on küpsemad ja settinud. Eks näis. Kindlasti ei tule sellest mingi korrapärane info ja päevik - mul ei ole püsivust - seda on see pool sajandit elu näidanud.

 Kuid alustagem ja vaadakem.

Sellel aastal tuli kevad teisiti ja tuleb ka suvi ning tuleb teisiti ka sügis. Uut algust on õhus! On esimesed tõesed märgid viimaste aastate muda uhtumisest eluloo prügikastidesse ning alt paistab puhtam ning mis peaasi - targem ning elulisem elujärk , loodetavasti kõikidele mu kallitele inimestele. On alanud kohanemise ja leppimise ning edasi liikumise aeg!

Mingem siis, ikka üheskoos, päikesele vastu, mu kallid!

Tänan teid kõiki, mu kallid kaasteelised! Elame veel!