Alalhoid ja nahahoid.

Eestlasi peetakse alahoidlikuks rahvaks. Sellest on rahvuse püsima jäämise seisukohalt suur tulu kasvanud. Õhkõhuke piir alalhoiu ja nahahoiu vahel tundub aga sellesama rahva rahvusele kui inimkvaliteedi kultuurilisele osale tubli karuteene teinud. Millises ühiskondliku ja indiviidi taluvuse piiri punktis võiks alalhoidlikkus võtta eelistuseks puhastava südametunnistuse ja eetika, selmet alanduda nahahoidmise libedale ja kaugemas perspektiivis inimest ja rahvast lõhkuvale teele .  

Rahvuse alalhoidmine on taganud meile lõpuks taas kord oma riigi. Ajaloolased ja muidu ajaloolist mälu ja huvi omavad tavainimesed vaidlevad tagasivaates mitmete asjade üle. Kas vabadus on õigem võtta ja käest anda pauguga või ilma, kas tilgake valatud sangarite verd annab hilisemas riigi arengus enam ühtsust ja pikemat ajaloo mälu, jne. Mina olen seisukohal, et halb rahu on parem kui hea sõda. Sõjal on küll teataval määral moraalselt puhastavat toimet – rahva prioriteedid loksuvad korraks ühtsemasse ja inimlikumasse voolu, kuid kes peaks maksma selle  hinna, mina ei ole küll valmis vastutama selle otsuse eest. Aga….. Samas ei usu ma ka ise täiesti seda, mille just kirja panin. Vahel on tõesti olukordi stiilis: mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. Vahel tundub, et kohe peab sekkuma ning tuleb tahtmine kere peale anda. Üle keenud tunded ja sähvivad pinged võivad vabanedes puhastada õhu ja anda uuele , puhtamale algusele teed. Nagu enne äikest, mil küllastunud õhk on tiine pingetest, roiutades kõik elava ning pannes ootama mürisevat , paraku ühele osale ka tapvat lahendust . Peale äikest virgume, hingame kergendatult ega tunne süüd äikese ootamise tõttu, ehkki kusagil on ehk surnud äikese tõttu loom või inimene, põlenud maja või mets. See on kergenduse hind ning sedakorda meie seda hinda ei pidanud maksma. Ja lõpuks – ega mina Looduse vastu saa.

Et mis ma siin targutan. Lihtsalt hoopis teistsuguses ühiskonnas elades ja töötades, torkab rahvuste erinevus silma. Jääb silma ka erinevus kogukondlikul ja üksikisiku tasemel. Sugulasrahvad, kuid ajaloo poolt erinevalt vormitud. Mõlemal oma erinevad jooned, mis teatavasti ei ole kunagi vaid head või halvad, Ikka seesama joon on ühe mündi kaks vastandlikku külge – võtad ühe, saad ka teise. Nii ka alalhoidlikkus - nahahoidmisega ikka paaris.

Üldiselt on ikka hea, et mõõdukust on palju ja äärmusi vähe. Ilmselt nii ongi ikka Eestis olnud. Raske on siiski vahet teha mõõdukusel ja ükskõiksusel. Samuti pole selge, millal on veel normikohane protest ning millal see kasvab üle mässuks mässu pärast. Norme kehtestab kultuurist lähtuv ühiselu enda kirjutatud ja kirjutamata reeglitega . Eestlaste ühiskondlikud normid on minu maitse ja arusaamiste jaoks liiga palju nahahoidmise poole kreenis – me vaatame kõõrdi nende poole, kellel on eeldusi ja võimalusi end ühiskonnas kuuldavaks teha ning kes aeg ajalt nõuavad endale paremaid tingimusi – õpetajad, meditsiinitöötajad, transporditöölised, üliõpilased. Meeleldi läheme ka juhtide poolt ette söödetud võrdluse ja silmakirjaliku kaastunde liimile – mis te karjute, teistel on ju veel hullem. Jah, seda enam peaks ühinema arvamustes ja tegudes ning ütlema kõva häälega koos välja- see on ebanormaalne ja lubamatu. Ei piisa progressiivse meedia arvamusartiklitest, mida muideks on palju ja need on enamuses asjakohased ja head . Mingil juhul pole tervendav ka anonüümne sapipritsimine kommentaarides. Millal avanevad inimeste silmad ning nad märkavad enda ümber kõiki neid rühmi, kelle  elu ja kannatused on allpool inimliku väärikuse piiri ning sageli pole küsimus vaid rahas. Õigem oleks öelda, et ainult rahas see polegi, pea et kunagi. Enamuses ikka meie endi piiratuses, hoolimatuses. Viga on meie mentaliteedis. Liiga tihti valime nahahoidmise, kujutades ette, et see on alalhoidlikkus. Tegelikult küll me petame ja lohutame endid sellega, muidu äkki avastaksime, et virisemine on suurim kink mida me suudame endale ja maailmale pakkuda, et olemegi nii piiratud ja saamatud. Eestlased ja hiidlased – vaadakem peeglisse ja seejärel maailma. Mida mina täna tegin, et ma ise oleksin õnnelikum ja maailm mu ümber parem koht elamiseks? Oli see toetav sõna või tegu - endale, teisele? Oli see kasvõi väike samm astuda vastu ebaõiglusele ja ebavõrdsusele?