On päevi, mil lihtsalt tunned hetkeks - no ei jaksa jälle. Tundub, et kogu aeg sama jama. Tegelikult ei pruugi see päev hullem olla teistest, selles mõttes, et juhtuks midagi erilist halba. Reeglina on lausa vastupidi- kui tuleb mingi halb sündmus, siis keskendud just sellele õnnetusele, muu elu tundub selle kõrval siis normaalne ja talutav. Need on need päevad, mil sa väsid ootamast, kuis sa oled jõudnud sellesse punkti, et arvad- ma olen nüüd tükikest rõõmu ära teeninud. Aga rõõmu asemel vaatab päevas vastu ikka seesama - lapsed on sõnakuulmatud, mees viriseb, arvekuhi kasvab ja tööl võetakse palka vähemaks, ülemus sõidab sust üle ning ei tea kust tulev tolm ja ei tea kuhu minev raha sõidutavad su juhtme täiesti kokku. No vot nüüd enam ei jaksa. Iga kord tundub hetkeks, et see on viimane piir. Vahel ju ongi - järgneb läbipõlemine või mõni meeleheitlik tegu. Vahel harva isegi saatuslik.
Sagedamini siiski midagi traagilist ei järgne. Õigem oleks öelda- jälle kordub kõik.
Kes sööb lohutuseks tubli keretäie, kes joob pea täis, kes karjub end välja, kes nutab end tühjaks. Vahel tehakse kindlasti ka kõike järjest.
Huvitaval kombel toovad kõik ülal loetletud tegevused kergendust.
Lapsed hauguvad ikka vastu, mees viriseb jne....., aga mulle tundub see talutav. Kah asi - elus on palju hullemaid asju.
Loo moraal? Moraali polegi.
Lihtsalt see hea, mida me ootame ja oleme enda arvates ära teeninud, tegelikult see tuleb ka, aga tuleb tasapisi. Kui me oleme panustanud suhetesse või mingeid muid samme muutusteks astunud - ainult rumal ootab muutusi midagi muutmata - siis hakkab see juhtuma pisitasa, mistõttu me lihtsalt seda ei märka. Kui oleme laste usaldusele leidnud juurdepääsu, võtnud aega, panustanud energiat ja nendeni on jõudnud see, et nende halb käitumine meid masendab- hakkavad nad tegema pisikesi muutusi. Nad ei muutu sõnakuulelikeks päeva pealt - ometi on vähesed jäänudki vanematega haukuma. Mees jätab virisemise, õigem oleks vast öelda, et viriseb talutavamalt, samuti peale suhtetööd ja katsetamist. Kui ülemus ikka on jobu, tuleb uus töökoht otsida, ka see ei toimu kohe. Raha.....no selle vähesusega tuleb ilmselt lihtsalt leppida, sest olen täheldanud- kellel teda ei ole, sellel ikka ei tule ka. Aga lootus sureb teatavasti viimasena. Ja kui ta siis ikkagi ükskord mingite imelike asjaolude tõttu peaks tulema- no midagi ei juhtu kui me teda oodanud ei ole. Seda, et nüüd raha ei oskaks keegi kuhugi panna või sellega midagi ette võtta - mina selliseid juhuseid ei tea.
Niisiis - sama näitemäng me elulaval - enam ei jaksa - kordub mingite intervallidega ja jääbki korduma. Iga kord tunnen- nüüd enam ei jaksa. Aga see pisike tsirkus on ilmselt enda lohutamiseks- on ju mul ka see võimalus, et enam ei jaksa.
Aga vot ei ole. Endale võib ju kino teha, aga sedagi vaid nii, et keha aru saab- tegemist teatriga, et vahvam oleks. Kõiksugu pisijamasid - olen jaksanud 51 aastat, no jaksan iga kord selle ühe veel.
Mis siis, et lubatud raha ei saanud ja hambaarstile minemine jääb endiselt unistuseks, mis siis, et meenutan jälle jalgadega tünni. Kah mured.
Keegi pole surnud, isegi haige mitte. Vererõhk on üle aastate jälle normis ilma ühegi ravimita. Vahelduseks on mõlemal Atsiga mingigi töö. Sõbrad alles, katus pea kohal - veini ja söögi jaoks raha ikka leiame. Päike on väljas. Nii et - ära ütle, et elu on inetu, halb nagu Doris Kareva on manitsenud. Ning tal on õigus.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti