Kliimaksi mainimist peavad paljud inimesed piinlikuks ja labaseks. Väljendina oleks üleminekuaastad nagu viisakam, ehkki mõte jääb ju samaks. Ma polnud tõesti millekski selliseks ette valmistatud. Olin ju näinud teiste vaevusi küll kõrvalt, kuid ise ei oska neid ikka enne ette kujutada kui need käes. Miks ma sellest alustan? Kuid seetõttu, et need kaks vahepealset vaikimise aastat- need sisaldavad sõna otsese mõttes- jumal teab mida: kohtuasja lõpetamist, soome kriminaalide mõju alla jäämist ning nende kibedate tagajärgede kandmist, töötuks jäämist. Tähtsaim on muidugi Atsi ajuinfarkt ning sellest välja tulemine. Kõike neid eredaid ja teravaid sündmusi katab aga hormoonimöllu loor. See ajastus on olnud õnn ja õnnetus- lihtsalt pole jaksanud selles keha termolainetuses väliste tegurite pärast üle reageerida.
Elu on nagu vedruga mündihoidja. Kaardistad enda mured ning hooled ja usud- lahendan need jamad ära ja siis tuleb rahu ning õnn õuele. Kuid niipea, kui lahendus suurimale hoolele paistab, ei jõua sa isegi korraks rõõmustada, alt vupsab välja järgmine. Ja münte on mitmes suurusjärgus - on suuremaid ja väiksemaid, püüad neid kogu aeg päästa ja lahendada, kuid alt vupsab alati välja järgmine. Mulle on alles viimasel ajal avanenud mõte, et vaid sellega leppides ning paratamatust teadvustades, on võimalik hullumata sellest elust selgida.
Seda kuhu ja milleks need üleminekuaastad lähevad, pole ma aru saanud- ma pole sinna veel jõudnud, kuid mündihoidja näidet arendades, on need aastad nagu mingi udu või lima selle murekarbi peal- ühest küljest sa ei näe päris täpselt selle jama suurust ja värvi, mistõttu ehk pole ka nii hirmutav. Teisest küljest ei näe sa ka lahendusi ja olukord kipub kogu aeg käest libisema. No nii ükstakama on. Samas elukogemus kukla taga ütleb, et kui vedru peale liiga suur pinge tekib, siis mündid enam ei vupsa, vaid paiskuvad tulvana välja ning sul pole mingit võimalust siis enam asjade kulgu mõjutada. Ja muidugi juhtub ka nii aeg ajalt- kas asjaolude või enda tegude või tegemata jätmiste tõttu langed ikka aeg ajalt ka vabalangusesse.
Hiljuti lugesin mingit arvamusartiklit selle kohta, et meil on õigus õnnelik olla. Nooh, tahe on meil küll. Kuid mis selle õiguse meile annab? nende ees, kes sünnivad sõjakolletesse ja need lapsed, kelle pered ei suuda neid kasvatada, turvalist kodu anda ning nende õigusi kaitsta. Iseenesestmõistetav õigus võiks meil siis olla, kui kõik sünniksid sarnastesse oludesse ja elureeglid oleks teada. Praegu usun, et ikka tänulikkus on meie privileeg. Tänulikkus selle eest, et hullem pole. Sest tegelikult- vaadakem ringi lahtiste silmadega - elu on ikka päris hirmus. See ei peaks meid masendama, selle vastu suures plaanis ei saa, see lihtsalt on nii. Enda pisikest mulli või siis ka suuremat, nii nagu kellelegi võimeid antud, seda saame vaid paremaks muuta ja loota. Armastada.
Armastada ennast ja enda lähedasi ning neid, keda oleme enda lähedale lasknud. Tänulik olla. Püüda sallida neid, kes meist nii ärritavalt erinevad ja neid kes on ärritavalt meie sarnased. Sallida ja mõista.
Püüd nende põhimõtete poole on mul aidanud need viimased mu senise elu kõige keerulisemad 5 aastat üle elada.
Soovin mõistmist, sallivust ja helgust tänasesse külma pakasepäeva.
Anne Frank
"Kõigest hoolimata usun ma, et inimesed on südames head."
"Anne Franki päevik"
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti