Kristjan Port selgitab enda minutiloengus une tähtsust elukvaliteedi seisukohast.
See ei ole muidugi mingi uudis. Ometi külastab ajutine või pidev unetus , vist küll ühel hetkel kõiki.
Mina olen üldiselt kuldmagaja, mitte küll igal ajal ja igas kohas, kuid igal sobival võimalusel - öine magamine eriti teretulnud. Juba imikueast alates. Enamuses olevat ma magama läinud ja jäänud omaalgatuslikult. Isegi siis, kui need unekavatsused vanematega ei klappinud, leppisin kui mulle voodisse ajaleht "lugeda" anti. Kujutan ette, kuidas ma seda unelauluks kortsutasin ja krabistasin. Tänapäeva emmedel tõusevad juuksed püsti, kujutades ette neid trükimusti käekesi valgel padjal , põse all. Endal ei usu sellest küll suuremat häda olevat tekkinud, olen veel sellest sugupõlvest, kus hädapärast võis porilombist juua ja aja lehega tehti muidki hügieenitoiminguid, nii et kõigis meie põlvkondade organismides voolab veidi ka trükimusta jääke. :-)
Ükski seisund ei pea kestma ja reeglina ei kestagi, läbi kogu elu. Veel esimestel abielu kuudel, kui me Atsiga elasime Atsi õe juures kušetil, siis tulime argipäevadel kell 18 töölt ja hommikul kell 8 läksime tööle - vahepealse aja me põhiliselt magasime. ilma suuremate ponnistuste või süümepiinadeta. Majaehituse aegu magasime me vaid mõned tunnid ööpäevas- elu oli põnev ja väljakutseid täis. Töötasime mitme kohaga, maja ehitasime, seltsielu elasime, põllumajandus - saaduseid kasvatasime ja käisime neid Leningradi turul müümas.
Kogu aeg siiski see kooskõla keha ja une vahel nii harmooniline pole olnud. Ikka on olnud perioode juba varasest noorusest, kus on olnud unetust ja halba und, nii lühiajaliselt , kui ka pikemate perioodide jooksul. Ilmselt teevad unehäired paksuks ja rumalaks niikuinii, kuid olen õppinud neid perioode taluma ilma, et see mu meeleolu mõjutaks. Ma võin küll olla väsinud ja zombistunud, kuid ma ei kiusa end veel enam selle üle juurdlemisega, miks see nii on. Kuna see on aastakümneid nii olnud, siis läheb see jälle mööda ja tuleb õppida seda lihtsalt taluma.
Probleem tekib, kui pead järgmisel päeval olema füüsiliselt ja vaimselt aktiivne, siis võib unetuse periood olla kurnav ja kahjulik. Kui on võimalik aga unetu olla, siis ma ei vaevlegi selle kallal. Loen või vaatan telekat. Kui ma aga vähegi tean, et ma pean olema hommikul värske, siis olen aastate jooksul enda jaoks välja töötanud mõned nipid, millega end magama kavaldan. Enne neid nippe olen varasemas nooruses juba uinuteid ja rahusteid proovinud, kui mõtted ikka väga kiusavad. Nüüd, juba kaks aastat kiusab mind kliimaks, kuid kuna seda pole enne olnud, siis nende kuumahoogudega öösel ei oska ma veel midagi tarka peale hakata, nagu keegi veel senini. Hormonaalsüsteemi sekkumine ei ole minu jaoks lahendus, seetõttu vaevlengi edasi. Kuna sel puhul ei ole küsimus magama jäämises ega magamises- ma magan kõik need 0,5 tundi järjest sügavalt, et siis 15 minutit kuumata ja 15 minutit jahtuda ja siis jälle pool tundi magada.
Niisiis, otsides lahendust enda tunniunetsüklitele, olen meenutanud neid varasemaid nippe, mis aitasid magama jääda.
1. Kõige tuntum, lammaste lugemine ei ole õieti minu temperamendi kohane. Tehnika seisneb selles, et kujutad endale mingit hulka asju või olendeid kordamas sama tegevust ja loetled neid järjest. Näiteks lambaid karjas ühekaupa läbi aiaaugu hüppamas. Keskendumine monotoonsele liigutusele aitab hajevil olnud aktiivsed mõtted tõrjuda teadvusest kaugemale.
2.Minule mõjub paremini enda viimine mõtetes mingisse rahulikku kohta, kus mul on olnud hea ja lõõgastunud olek: mererannas lamamistoolis, maal võrkkiiges - taustaks vaid kohin või sumin. Koht, kus ma oskasin end lõdvaks lasta ja mõttevaba olla.
3. Vahel harva ja järjest harvem, ärkad ilatilk padja peal ja suunurgas. Veel enne, kui teadvus täielikult virgub, on võimalik see seisund talletada ja meelde jätta. Kolada mõttes enda peas ja kehas ringi, jättes meelde selle asendi ja olemus, milles nii unesoojalt hea on olla. Õhtul tuleb vaid võtta sama asend ja tuletada seda mõnu elavalt meelde.
4. Samuti harva, kuid siiski juhtub, et näed sellist kaunist und, milles tahaksid viibida kaua. Põhimõtteliselt sama tehnika, mis eelmise puhul. Enne täielikku virgumist, proovin meelde jätta võimalikult palju sellest unenäost- samuti meeleolu ja seisundi. Uuel õhtul aitab püüd sellesse unenäosse naasta.
5. Veel visualiseerimast. Olen läinud mõttes ka n.ö. esemetesse. See tehnika sobib suurema kujutlusvõimega inimestele. Siin on veidi lapselikkust tarvis. Kasutasin seda tehnikat rohkem noorena. Mõtte sain iseenesest Mary Poppinsist. Raamatus hakkasid kujud liikuma ja taldrikupildi sisse sai mängima minna. Nii saab minna iga pildi sisse. Enne und võib rahustavalt ja uinutavalt mõjuda pildi vaatamine, milles oleks tore olla. Jälle loodusfoto, vana portselanimaal või muu pilt. Lihtsalt elad sinna miljöösse sisse ja selline rahulik unistamine sellest, et oled kohe lihtsalt ilusas kohas ei tee midagi, ei peagi midagi tegema, toob sageli une.
6. Spetsialistid hoiatavad televiisori või raadio eest magamistoas. Meid ei ole see küll kunagi magamast seganud. Otse vastupidi. Eriti olukorras, kui aju käib üle tuuridel, suur mure või kõva närv on sees, siis vaid selline tugev stiimul, mis tuleb korraga läbi silmade ja kõrvade, kuid sisult on nüri ja ebahuvitav, aitab üle kuumenenud aju ja tundeid vaigistada ning sealt vahelt une ots üles leida.
Kui tavaliselt teevad paksuks vaid head asjad ning me olemegi nõus nende eest maksma, ka kehakaaluga, siis stress, unetus ja kliimaks , on küll sellised faktorid, millega tasuks ikka jõudu proovida. Aga nagu ma juba eelnevas artiklis tõdesin- ongi nii, et kui õpidki stressi ja unetust juhtima, siis tuleb ikka jälle mingi uus asi. Kui mitte muu, siis kliimaks, vanadus ja surm - nendega pole palju midagi teha. Nendega tuleb õppida elama, ma ei usu, küll, et see surma puhul nüüd õige väljend just oleks. Aga ega ma ei tea ju ka.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti