Vaatasin YLE telekanalilt ARTE dokumentaalfilmi inimese teisest ajust. Kuna YLE film on vaadatav vaid Soomes, panen üles YT laetud originaali- see on küll Prantsuse keeles, kuid ka pilt räägib seal palju enda eest - tõepoolest meenutab soolestik ajukääre....
https://www.youtube.com/watch?v=flyDFM3VNlk
Mul ei olegi ülikooli lõpetamisest nii pikk aeg, kuid elu ja teadus tormavad ikka kohutava kiirusega. Veel siis, paar aastat tagasi, ei olnud juttu "kõhuajust". Olen vist enne kirjutanud emotsionaalsest ja intelligentsest ajust.
Miks see mulle nii korda läheb? Ma ei ole enda loomult ei askeet ega muud moodi lihasuretaja. Pigem ikka nautleja ja mõnuleja. Olen suur keha ja aju lepitaja, ma näen vastuolusid keha ja kõrgema aju vajadustes ja olen üritanud neid kogu aeg kooskõlasse viia. Olen üritanud mõjutada eelkõige teadvust, kuid mu kehast võib ära tunda asjaolu, et olen suhteliselt ebaõnnestunud. Ma pole küll otseselt haige , ega ka õnnetu, kuid kehakaal üle 90 kg, ei saa olla mingil juhul normaalne.
Nii ma olen murdeeast saati maadelnud enda kilosid koguva kehaga. Ma saan tast küll aru - normaalne keha peabki reageerima stressile , nii rasva kogumine, kui vererõhu tõus on tegelikult kaitsemeede , minu, kui teadliku inimese osa selles, on järelduste tegemine ja paremate tingimuste loomine kehale. Murdeea "kutsika paksuse" maha ajamine mingite totakate õunadieetidega, oli muidugi sulaselge lollus. Nüüdseks olen nälginud ja kaalu jälginud, kandnud Grossmani punast lõnga käe ümber. Käesoleval ajal olen saavutanud sellise seisu, et paljas mõte piirangutest ajab mu keha ajuga riidu ja algavad kõiksugu hädad. Ma proovin küll kavaldada ja nagu natuke salaja keha eest piirata, kuid seni ebaõnnestunult. Viimati lõppes mu kuumade hoogude puhkus koos kolmekuningapäevaga, kui üritasin "tervislikumaks" taas hakata.
ARTE film andis mu ponnistustele hoopis teise aluse- see ajas mu enese juhtimise teooria täiesti sassi. Ma ei pea läbi rääkima vaid ajuga, mis asub peas, vaid ma pean vahendama läbirääkimisi kõhuaju ja peaaju vahel - neil kahel ongi erinevad prioriteedid . Ahjah - kõhuaju- tõesti kõlab tobedalt.
Filmis väidavad teadlased, et inimese sooltesüsteemis on 200 miljonit neuronit, mis omavahel suhtlevad. Sama palju on neuroneid näiteks, lemmiklooma- koera peas. Veelgi enam, teine teadlane väidab, et on vale nimetada seda teiseks ajuks, kuna kõhuaju kujunes välja esimesena, kui evolutsiooni alguses elusorganismid koosnesidki vaid seedesüsteemist. Edasi räägib film võimalustest, kuidas avastus võimaldab haigusi diagnoosida, näiteks Parkinsoni tõbe- sooltest on palju lihtsam ja ohutum võtta koetükke, kui peast.
Film põhjendab ka seda, miks hüpnoos ja nõelravi, ei ole lihtsalt soolapuhumised, vaid mõjutavad keha ka otseselt füsioloogiliselt. Olen seda alati uskunud, nüüd on kõigele ka teaduslik seletus. Kõhust ei lähe vaid lihtsad signaalid pähe , vaid kõhu tasandil tehakse otsused ja läbirääkimised käivad nende otsuste üle.
Järgmine aspekt, mis tähtsustab kõhuõõne osa, on bakterid. Filmis saab täiesti uue tähenduse mõiste- me oleme maailmaga üks. Bakterite kaudu, kes asustavad nii inimkehi , kui ka kõike muud elavat maakeral, oleme tõepoolest üks. Oli veel üks film, milles kajastati uuringut, mis näitas, et keisrilõikega sündinud lastel on nõrgem immuunsüsteem. Lapse sündimisel sünnituskanali kaudu saab laps kaasa limaga ema kaitsva bakterite süsteemi. On oluline, et lapse sünnil on ees juba organismile omased bakterid enne, kui väliskeskkonnast ründavad neid võõrad bakterid, näiteks haigustekitajad ja saavad esimesena asumisõiguse lapse kehas. Kaasajal kogutakse enne keisrilõiget ema tupest lima, millega laps kohe peale sündi kaetakse.
Veidi aega tagasi lugesin, et parim ravim kõhuhädade vastu on sama perekonna tervete liikmete väljaheitest eraldatud bakterid. See on ju täiesti loogiline. Samas keskkonnas elavate inimeste bakteriaalne kooslus on suure tõenäosusega kõige sarnasem.
Igal juhul on probiootikud tegemas suurt läbimurret, juba antibiootiku asendajana.
Nii et, kui tahan suhelda enda teadvusega ning end paremini tundma õppida, pean kõhtu meelitama ka muuga, kui tervisliku toiduga. Kuna koer areneb ka läbi rääkimise ja kasvatamise, siis tuleb ka kõhuga suhtlema hakata. Jah, naljahambad võivad ju ilkuda - peab enda kõhtu koduloomaks ja soovitab kõhuhäda puhul teise väljaheidet süüa, kuid nii see tõesti on, kui kummastavana see ka ei kõlaks.
Oluline on otsida ennast ja jääda selleks, lihtsalt arendada ja areneda edasi. Võimalusi on ju palju, kellele meeldivad piirangud ja liha suretamine- atleedi või munga tee, siis nii. Minu tee see ei ole, on ju proovitud ka.
https://www.youtube.com/watch?v=mrvNCTkSuEw&index=7&list=PL7DC22CCE61706AE7
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti