Armastus, lootus, hirm, usk - nendest koosneb inimsus, need on ta tunnusmärk ja iseloom.
Robert Browning "Paracelsus"
Nagu heade asjadega ikka, me ei märkagi nende kohalolu, nii ka on usu, lootuse ja armastuse kohalolu meile vaevu tajutav. Kui neid pole, või on vähe, tunneme end halvasti ja taamal olev hirm võtab võimust. Hirm on eksistentsi jaoks vajalik. Vajalik stiimul, et otsustada - võidelda või põgeneda. Adrenaliini juurdevool tagab otsustamise ja tegutsemise. Kui eelnevat kolme head pole pikalt olnud, või on olnud vähe, tekib krooniline hirm. Hirm mitte enam hetkes, vaid hirm perspektiivis. Kogemused ja ümbritsev olukord soosivad karta halvimat. Tekib krooniline hirm tuleviku ees ning armastus asendub tülpimusega, lootus lootusetusega ning usk kibeda skepsisega.
On tekkinud surnud ring - ümberringi vale ja silmakirjalikkus, vaesus ja ebavõrdsus, töö ning koolikius ja töötus, kõrged ootused madalate võimalustega, sõjad ja vägivald. Paljusid on need puudutanud, millal on minu kord? Ja kui juba minuga on juhtunud, siis alati saab ja läheb hullemaks.
Kõnnid nagu õhukesel jääl, iial ei saa kindel olla, et mõni neelukoht ka kõige paksemale jääle pole lõksu jätnud. Hiina rahvatarkus õpetab selles olukorras kõndima nagu vana rebane jääl- pisikeste sammudega, saba toetumas käidud pinnale. Pisikesed sammud sümboliseerivad päevakaupa elamist.
Ka kõige õnnelikum ega parimas olukorras olev inimene ei või teada kindlalt, kas tal on homne. Kindel saab olla ikka ainult selles hetkes, milles just elame. Anda endast selles hetkes võimalik parim ja selle üle , kui just mitte rõõmu, siis kergendust tunda - see on aidanud mul tervist ja tervet mõistust säilitada. Mõlemad on küll, jah, suhtelised suurused. :-).
Olen õppinud tõrjuma peast isegi mõtteid, mis saab ülehomme, kui on vaja jälle maksta mingi võlaosa või arve. Olen kõik endast sõltuva teinud, aga bürokraatia ja ametnike mugavus ning nende karistamatusetunne ning vastutusepuudus ei lase ka neid väikseid sissetulekuid planeerida, mida oleks õigus saada. Veel kaks kuud tagasi sain ma ilmselt aju mikroinfarkte, kui olin sunnitud suhtlema eesti sotsiaalkindlustusameti ametnikega.
Kuid siingi tuli kliimaks mulle appi- ma nimelt ei talu vähimatki halba stressi- kohe saan higiduši. No ei saa mina kuidagi aidata seda nüri ja pahurat ametnikku ning ma ei peagi - ta saab palka selle eest, et jätab töö ajaks enda mured ukse taha, mitte ei vala nende peegeldusi klientide peale välja. Ja kui ma ei saa seda olukorda parandada, ega saa ka midagi sinna parata, et Atsi töövõimetuspensioni jätkamise vormistamine mitmeid kuid aega võtab. Ja ehkki jah, hirm on, sest võlad kasvavad ja oht on saada kodutute ridade täiendajaks, siis see hirm ei aita, sest ma ei saa sinna midagi enamat teha, kui olen teinud. See, mida ma saan enda keha jaoks teha - vältida halba stressi nii tihti kui võimalik. Suhtumise ja hoiakutega. See on minu võimuses. Ma ei saa muuta teisi inimesi ega tekkinud olukordi. Kuid suhtumise muutmine aitab mind. Minu meel on minu keha turvakodu.
Rõõmustan, et hetkel mõnus kodukatus pea kohal. Ma ei kaalugi veel päris 100 kilo. Atsil on suurepärane taastusravi. Sõbrad ja sugulased ning Soome riik on halvimast seni välja aidanud. Mõtlen neile tänu ja armastusega. Loodan, et ükskord tuleb ka meile jälle helgem triip. Need asjad, mis täna hädapärast korras peavad olema, on hädapärast korras. Usun, et ei saa kogu aeg halvasti olla - me ei ela lõpuks mingis sõja ega epideemiakoldes. Meie elus võiks ikka mingi vahelduv kord olla ja kindlasti on ka.
Ja ikka üks päev korraga- ei saa ju kindel olla, et homne just ainult halba toob. Ta võib ju ka ootamatu hea tuua, siis oleks kahju sellest muretsemisega elamata jäänud elust. Kui toob halba, no eks siis jälle muretsen muresid, siis on see vältimatu niikuinii.
Parafraseerides ja ühte patta kokku pannes - pisikeste jõukohaste tegudega, päeva kaupa, tehes neid asju, mida teha saab, leppides nende asjadega mida mõjutada ei saa, mõtisklemiseks aega võttes, et nendel vahet teha. Avatud meele ja sooja südamega, näoga maailma poole - uskudes, lootes ja armastades. Nii jään ellu mina, selle päevani, kui enam homset ei tule.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti