Läheb halvasti.

Tüüpiline viisakuste vahetuse juurde kuuluv: kuidas läheb? Tavavastus on: hästi läheb. Ma ei ole ise vist küll iial vastanud, halvasti läheb. Ilmselt mu kõige negatiivsem vastus on olnud, et on olnud ka paremaid aegu.

Ükskõik, kuidas sa ka ei vastaks, teeb küsija enda järeldused- selle järgi kuidas sa välja näed, kuidas su hääl kõlab ja liidab selle kokku faktidega, mida ta sinust teab. Elektroonilise suhtluse ajastul tuleb arvestada sellega, et mulje tekkimiseks jääb vaid kuiv info.

Mul ei ole päris halvasti enda teada kunagi läinudki. On raske olnud, just tööl. Oli hooldekodus keeruline, viimased kuud , uue vallavalitsusega ja oli raske soome kriminaalidega töötada. Päris halvasti on mul läinud viimase viie aasta jooksul vaid kahel päeval- kui mu koer suri 2009 juulis ja kui Ats insuldi sai eelmise aasta juulis. Elu senini halvim päev oli vaieldamatult eelmise aasta 4.juuli.
Kui sul pole tuleviku kohta vaid teadmatus, vaid ka võimalikult halvim prognoos ning sa ise tunned end kurnatuna ja jõuetuna- siis läheb tõesti halvasti.

Samas, kui ei täitugi halvim ennustus ja lootusetus hakkab asenduma lootusega, aitab tänulikkus ja arm leida organismil uusi reserve ette keeranud raskustega maadlema hakata. Juba siis läheb jälle hästi.

Ma pole enne selle üle juurelnud, mis mulje ma jätan, argisuhtluses mitte. Kõige naljakam muljeavaldamise seik on mul seotud Leiburisse tööle kandideerimisega. Peale esimest vooru sain tagasisidet, et olen kohatult riides - seelik oli liiga pikk ja müts ei olnud sobiv. Miniseeliku otsimise ja ostmisega sai ikka üsna palju nalja, kuid see on üks teine teema.

Igal juhul leidsin end lõbusalt üllatunud olevat kui sõprade käest kuulsin, et meil läheb halvasti. Olid seltskonnas mingite tuttavate tuttavatega olnud, kellele ma ilmselt siis FB vaid kuivad faktid ritta ladusin, küsimuse peale, kuidas läheb. Tegelikult küll polnud ma nendega ise suhelnudki, nad olid kuulnud veel seda kellegi kolmanda käest. Kuna sõbrad olid meil alles hiljuti külas käinud ja me tunneme aastakümneid, siis oli see neilegi üllatuseks.

Aga mis siin imestada on, kirjutasin, et elan Soomes(kalevipoegade maine), Ats taastumas ja ise töötu. Jah, mida siin head on.

Tegelikult on ju hea see, et midagi ega kedagi  pole lõplikult kadunud, kõik on veel võimalik, palju võib veel ees olla. Sellel ajal on oma eelised. Töö kõrvalt Atsi taastumist toetada või seda napakat kliimaksit taluda oleks kordades keerulisem. Kõik on suhteline.

Igal juhul pole midagi hetkel lausa halvasti. Hästi on üsna mitmeid asju. Kuid kui on oluline õiget muljet jätta tuleb SOMEs(sotsiaalmeedias, nagu soomlased seda nimetavad) olla, kas ettevaatlikum sõnavalikuga, või põhjalikum vastustega.

Sisukat suhtlemist ja kauneid peegeldusi.

Kõhutunne? Hoopis kõhuteadvus?

Vaatasin YLE telekanalilt ARTE dokumentaalfilmi inimese teisest ajust. Kuna YLE film on vaadatav vaid Soomes, panen üles YT laetud originaali- see on küll Prantsuse keeles, kuid ka pilt räägib seal palju enda eest - tõepoolest meenutab soolestik ajukääre....

https://www.youtube.com/watch?v=flyDFM3VNlk


Mul ei olegi ülikooli lõpetamisest nii pikk aeg, kuid elu ja teadus tormavad ikka kohutava kiirusega. Veel siis, paar aastat tagasi, ei olnud juttu "kõhuajust". Olen vist enne kirjutanud emotsionaalsest ja intelligentsest ajust.

Miks see mulle nii korda läheb? Ma ei ole enda loomult ei askeet ega muud moodi lihasuretaja. Pigem ikka nautleja ja mõnuleja. Olen suur keha ja aju lepitaja, ma näen vastuolusid keha ja kõrgema aju vajadustes ja olen üritanud neid kogu aeg kooskõlasse viia. Olen üritanud mõjutada eelkõige teadvust, kuid mu kehast võib ära tunda asjaolu, et olen suhteliselt ebaõnnestunud. Ma pole küll otseselt haige , ega ka õnnetu, kuid kehakaal üle 90 kg, ei saa olla mingil juhul normaalne.

Nii ma olen murdeeast saati maadelnud enda kilosid koguva kehaga. Ma saan tast küll aru - normaalne keha peabki reageerima stressile , nii rasva kogumine, kui vererõhu tõus on tegelikult kaitsemeede , minu, kui teadliku inimese osa selles, on järelduste tegemine ja paremate tingimuste loomine kehale. Murdeea "kutsika paksuse" maha ajamine mingite totakate õunadieetidega, oli muidugi sulaselge lollus. Nüüdseks olen nälginud ja kaalu jälginud, kandnud Grossmani punast lõnga käe ümber. Käesoleval ajal olen saavutanud sellise seisu, et paljas mõte piirangutest ajab mu keha ajuga riidu ja algavad kõiksugu hädad. Ma proovin küll kavaldada ja nagu natuke salaja keha eest piirata, kuid seni ebaõnnestunult. Viimati lõppes mu kuumade hoogude puhkus koos kolmekuningapäevaga, kui üritasin "tervislikumaks" taas hakata.

ARTE film andis mu ponnistustele hoopis teise aluse- see ajas mu enese juhtimise teooria täiesti sassi. Ma ei pea läbi rääkima vaid ajuga, mis asub peas, vaid ma pean vahendama läbirääkimisi kõhuaju ja peaaju vahel - neil kahel ongi erinevad prioriteedid . Ahjah - kõhuaju- tõesti kõlab tobedalt.

Filmis väidavad teadlased, et inimese sooltesüsteemis on 200 miljonit neuronit, mis omavahel suhtlevad. Sama palju on neuroneid näiteks, lemmiklooma- koera peas. Veelgi enam, teine teadlane väidab, et on vale nimetada seda teiseks ajuks, kuna kõhuaju kujunes välja esimesena, kui evolutsiooni alguses elusorganismid koosnesidki vaid seedesüsteemist. Edasi räägib film võimalustest, kuidas avastus võimaldab haigusi diagnoosida, näiteks Parkinsoni tõbe- sooltest on palju lihtsam ja ohutum võtta koetükke, kui peast.

Film põhjendab ka seda, miks hüpnoos ja nõelravi, ei ole lihtsalt soolapuhumised, vaid mõjutavad keha ka otseselt füsioloogiliselt. Olen seda alati uskunud, nüüd on kõigele ka teaduslik seletus. Kõhust ei lähe vaid lihtsad signaalid pähe , vaid kõhu tasandil tehakse otsused ja läbirääkimised käivad nende otsuste üle.

Järgmine aspekt, mis tähtsustab kõhuõõne osa, on bakterid. Filmis saab täiesti uue tähenduse mõiste- me oleme maailmaga üks. Bakterite kaudu, kes asustavad nii inimkehi , kui ka kõike muud elavat maakeral, oleme tõepoolest üks. Oli veel üks film, milles kajastati uuringut, mis näitas, et keisrilõikega sündinud lastel on nõrgem immuunsüsteem. Lapse sündimisel sünnituskanali kaudu saab laps kaasa limaga ema kaitsva bakterite süsteemi. On oluline, et lapse sünnil on ees juba organismile omased bakterid enne, kui väliskeskkonnast ründavad neid võõrad bakterid, näiteks haigustekitajad ja saavad esimesena asumisõiguse lapse kehas. Kaasajal kogutakse enne keisrilõiget ema tupest lima, millega laps kohe peale sündi kaetakse.

Veidi aega tagasi lugesin, et parim ravim kõhuhädade vastu on sama perekonna tervete liikmete väljaheitest eraldatud bakterid. See on ju täiesti loogiline. Samas keskkonnas elavate inimeste bakteriaalne kooslus on suure tõenäosusega kõige sarnasem.

Igal juhul on probiootikud tegemas suurt läbimurret, juba antibiootiku asendajana.

Nii et, kui tahan suhelda enda teadvusega ning end paremini tundma õppida, pean kõhtu meelitama ka muuga, kui tervisliku toiduga. Kuna koer areneb ka läbi rääkimise ja kasvatamise, siis tuleb ka kõhuga suhtlema hakata. Jah, naljahambad võivad ju ilkuda - peab enda kõhtu koduloomaks ja soovitab kõhuhäda puhul teise väljaheidet süüa, kuid nii see tõesti on, kui kummastavana see ka ei kõlaks.

Oluline on otsida ennast ja jääda selleks, lihtsalt arendada ja areneda edasi. Võimalusi on ju palju, kellele meeldivad piirangud ja liha suretamine- atleedi või munga tee, siis nii. Minu tee see ei ole, on ju proovitud ka.

https://www.youtube.com/watch?v=mrvNCTkSuEw&index=7&list=PL7DC22CCE61706AE7

Unetus teeb rumalaks ja paksuks.

Kristjan Port selgitab enda minutiloengus une tähtsust elukvaliteedi seisukohast.

 

https://www.youtube.com/watch?v=KfQJZYvKiKA

 

See ei ole muidugi mingi uudis. Ometi külastab ajutine või pidev unetus , vist küll ühel hetkel kõiki.

Mina olen üldiselt kuldmagaja, mitte küll igal ajal ja igas kohas, kuid igal sobival võimalusel - öine magamine eriti teretulnud. Juba imikueast alates. Enamuses olevat ma magama läinud ja jäänud omaalgatuslikult. Isegi siis, kui need unekavatsused vanematega ei klappinud, leppisin kui mulle voodisse ajaleht "lugeda" anti. Kujutan ette, kuidas ma seda unelauluks kortsutasin ja krabistasin. Tänapäeva emmedel tõusevad juuksed püsti, kujutades ette neid trükimusti käekesi valgel padjal , põse all. Endal ei usu sellest küll suuremat häda olevat tekkinud, olen veel sellest sugupõlvest, kus hädapärast võis porilombist juua ja aja lehega tehti muidki hügieenitoiminguid, nii et kõigis meie põlvkondade organismides voolab veidi ka trükimusta jääke. :-)

 

Ükski seisund ei pea kestma ja reeglina ei kestagi, läbi kogu elu. Veel esimestel abielu kuudel, kui me Atsiga elasime Atsi õe juures kušetil, siis tulime argipäevadel kell 18 töölt ja hommikul kell 8 läksime tööle - vahepealse aja me põhiliselt magasime. ilma suuremate ponnistuste või süümepiinadeta. Majaehituse aegu magasime me vaid mõned tunnid ööpäevas- elu oli põnev ja väljakutseid täis. Töötasime mitme kohaga, maja ehitasime, seltsielu elasime, põllumajandus - saaduseid kasvatasime ja käisime neid Leningradi turul müümas.

 

Kogu aeg siiski see kooskõla keha ja une vahel nii harmooniline pole olnud. Ikka on olnud perioode juba varasest noorusest, kus on olnud unetust ja halba und, nii lühiajaliselt , kui ka pikemate perioodide jooksul. Ilmselt teevad unehäired paksuks ja rumalaks niikuinii, kuid olen õppinud neid perioode taluma ilma, et see mu meeleolu mõjutaks. Ma võin küll olla väsinud ja zombistunud, kuid ma ei kiusa end veel enam selle üle juurdlemisega, miks see nii on. Kuna see on aastakümneid nii olnud, siis läheb see jälle mööda ja tuleb õppida seda lihtsalt taluma.

 

Probleem tekib, kui pead järgmisel päeval olema füüsiliselt ja vaimselt aktiivne, siis võib unetuse periood olla kurnav ja kahjulik. Kui on võimalik aga unetu olla, siis ma ei vaevlegi selle kallal. Loen või vaatan telekat. Kui ma aga vähegi tean, et ma pean olema hommikul värske, siis olen aastate jooksul enda jaoks välja töötanud mõned nipid, millega end magama kavaldan. Enne neid nippe olen varasemas nooruses juba uinuteid ja rahusteid proovinud, kui mõtted ikka väga kiusavad. Nüüd, juba kaks aastat kiusab mind kliimaks, kuid kuna seda pole enne olnud, siis nende kuumahoogudega öösel ei oska ma veel midagi tarka peale hakata, nagu keegi veel senini. Hormonaalsüsteemi sekkumine ei ole minu jaoks lahendus, seetõttu vaevlengi edasi. Kuna sel puhul ei ole küsimus magama jäämises ega magamises- ma magan kõik need 0,5 tundi järjest sügavalt, et siis 15 minutit kuumata ja 15 minutit jahtuda ja siis jälle pool tundi magada.

 

Niisiis, otsides lahendust enda tunniunetsüklitele, olen meenutanud neid varasemaid nippe, mis aitasid magama jääda.

 

1. Kõige tuntum, lammaste lugemine ei ole õieti minu temperamendi kohane. Tehnika seisneb selles, et kujutad endale mingit hulka asju või olendeid kordamas sama tegevust ja loetled neid järjest. Näiteks lambaid karjas ühekaupa läbi aiaaugu hüppamas. Keskendumine monotoonsele liigutusele aitab hajevil olnud aktiivsed mõtted tõrjuda teadvusest kaugemale.

 

2.Minule mõjub paremini enda viimine mõtetes mingisse rahulikku kohta, kus mul on olnud hea ja lõõgastunud olek: mererannas lamamistoolis, maal võrkkiiges - taustaks vaid kohin või sumin. Koht, kus ma oskasin end lõdvaks lasta ja mõttevaba olla.

 

3. Vahel harva ja järjest harvem, ärkad ilatilk padja peal ja suunurgas. Veel enne, kui teadvus täielikult virgub, on võimalik see seisund talletada ja meelde jätta. Kolada mõttes enda peas ja kehas ringi, jättes meelde selle asendi ja olemus, milles nii unesoojalt hea on olla. Õhtul tuleb vaid võtta sama asend ja tuletada seda mõnu elavalt meelde.

 

4. Samuti harva, kuid siiski juhtub, et näed sellist kaunist und, milles tahaksid viibida kaua. Põhimõtteliselt sama tehnika, mis eelmise puhul. Enne täielikku virgumist, proovin meelde jätta võimalikult palju sellest unenäost- samuti meeleolu ja seisundi. Uuel õhtul aitab püüd sellesse unenäosse naasta.

 

5. Veel visualiseerimast. Olen läinud mõttes ka n.ö. esemetesse. See tehnika sobib suurema kujutlusvõimega inimestele. Siin on veidi lapselikkust tarvis. Kasutasin seda tehnikat rohkem noorena. Mõtte sain iseenesest Mary Poppinsist. Raamatus hakkasid kujud liikuma ja taldrikupildi sisse sai mängima minna. Nii saab minna iga pildi sisse. Enne und võib rahustavalt ja uinutavalt mõjuda pildi vaatamine, milles oleks tore olla. Jälle loodusfoto, vana portselanimaal või muu pilt. Lihtsalt elad sinna miljöösse sisse ja selline rahulik unistamine sellest, et oled kohe lihtsalt ilusas kohas ei tee midagi, ei peagi midagi tegema, toob sageli une.

 

6. Spetsialistid hoiatavad televiisori või raadio eest magamistoas. Meid ei ole see küll kunagi magamast seganud. Otse vastupidi. Eriti olukorras, kui aju käib üle tuuridel, suur mure või kõva närv on sees, siis vaid selline tugev stiimul, mis tuleb korraga läbi silmade ja kõrvade, kuid sisult on nüri ja ebahuvitav, aitab üle kuumenenud aju ja tundeid vaigistada ning sealt vahelt une ots üles leida.

 

Kui tavaliselt teevad paksuks vaid head asjad ning me olemegi nõus nende eest maksma, ka kehakaaluga, siis stress, unetus ja kliimaks , on küll sellised faktorid, millega tasuks ikka jõudu proovida. Aga nagu ma juba eelnevas artiklis tõdesin- ongi nii, et kui õpidki stressi ja unetust juhtima, siis tuleb ikka jälle mingi uus asi. Kui mitte muu, siis kliimaks, vanadus ja surm - nendega pole palju midagi teha. Nendega tuleb õppida elama, ma ei usu, küll, et see surma puhul nüüd õige väljend just oleks. Aga ega ma ei tea ju ka.

Hirm homse ees. Üks päev kui abinõu.

Armastus, lootus, hirm, usk - nendest koosneb inimsus, need on ta tunnusmärk ja iseloom.

Robert Browning "Paracelsus"

Nagu heade asjadega ikka, me ei märkagi nende kohalolu, nii ka on usu, lootuse ja armastuse kohalolu meile vaevu tajutav. Kui neid pole, või on vähe, tunneme end halvasti ja taamal olev hirm võtab võimust. Hirm on eksistentsi jaoks vajalik. Vajalik stiimul, et otsustada - võidelda või põgeneda. Adrenaliini juurdevool tagab otsustamise ja  tegutsemise. Kui eelnevat kolme head pole pikalt olnud, või on olnud vähe, tekib krooniline hirm. Hirm mitte enam hetkes, vaid hirm perspektiivis. Kogemused ja ümbritsev olukord soosivad karta halvimat. Tekib krooniline hirm tuleviku ees ning armastus asendub tülpimusega, lootus lootusetusega ning usk kibeda skepsisega.

On tekkinud surnud ring - ümberringi vale ja silmakirjalikkus, vaesus ja ebavõrdsus, töö ning koolikius ja töötus, kõrged ootused madalate võimalustega, sõjad ja vägivald. Paljusid on need puudutanud, millal on minu kord? Ja kui juba minuga on juhtunud, siis alati saab ja läheb hullemaks.

 

Kõnnid nagu õhukesel jääl, iial ei saa kindel olla, et mõni neelukoht ka kõige paksemale jääle pole lõksu jätnud. Hiina rahvatarkus õpetab selles olukorras kõndima nagu vana rebane jääl- pisikeste sammudega, saba toetumas käidud pinnale. Pisikesed sammud sümboliseerivad päevakaupa elamist.

 

Ka kõige õnnelikum ega parimas olukorras olev inimene ei või teada kindlalt, kas tal on homne. Kindel saab olla ikka ainult selles hetkes, milles just elame. Anda endast selles hetkes võimalik parim ja selle üle , kui just mitte rõõmu, siis kergendust tunda - see on aidanud mul tervist ja tervet mõistust säilitada. Mõlemad on küll, jah, suhtelised suurused. :-).

 

Olen õppinud tõrjuma peast isegi mõtteid, mis saab ülehomme, kui on vaja jälle maksta mingi võlaosa või arve. Olen kõik endast sõltuva teinud, aga bürokraatia ja ametnike mugavus ning nende karistamatusetunne ning vastutusepuudus ei lase ka neid väikseid sissetulekuid planeerida, mida oleks õigus saada. Veel kaks kuud tagasi sain ma ilmselt aju mikroinfarkte, kui olin sunnitud suhtlema eesti sotsiaalkindlustusameti ametnikega.

 

Kuid siingi tuli kliimaks mulle appi- ma nimelt ei talu vähimatki halba stressi- kohe saan higiduši. No ei saa mina kuidagi aidata seda nüri ja pahurat ametnikku ning ma ei peagi - ta saab palka selle eest, et jätab töö ajaks enda mured ukse taha, mitte ei vala nende peegeldusi klientide peale välja. Ja kui ma ei saa seda olukorda parandada, ega saa ka midagi sinna parata, et Atsi töövõimetuspensioni jätkamise vormistamine mitmeid kuid aega võtab. Ja ehkki jah, hirm on, sest võlad kasvavad ja oht on saada kodutute ridade täiendajaks, siis see hirm ei aita, sest ma ei saa sinna midagi enamat teha, kui olen teinud. See, mida ma saan enda keha jaoks teha - vältida halba stressi nii tihti kui võimalik. Suhtumise ja hoiakutega. See on minu võimuses. Ma ei saa muuta teisi inimesi ega tekkinud olukordi. Kuid suhtumise muutmine aitab mind. Minu meel on minu keha turvakodu.

 

Rõõmustan, et hetkel mõnus kodukatus pea kohal. Ma ei kaalugi veel päris 100 kilo. Atsil on suurepärane taastusravi. Sõbrad ja sugulased ning Soome riik on halvimast seni välja aidanud. Mõtlen neile tänu ja armastusega. Loodan, et ükskord tuleb ka meile jälle helgem triip. Need asjad, mis täna hädapärast korras peavad olema, on hädapärast korras. Usun, et ei saa kogu aeg halvasti olla - me ei ela lõpuks mingis sõja ega epideemiakoldes. Meie elus võiks ikka mingi vahelduv kord olla ja kindlasti on ka.

 

Ja ikka üks päev korraga- ei saa ju kindel olla, et homne just ainult halba toob. Ta võib ju ka ootamatu hea tuua, siis oleks kahju sellest muretsemisega elamata jäänud elust. Kui toob halba, no eks siis jälle muretsen muresid, siis on see vältimatu niikuinii.

 

Parafraseerides ja ühte patta kokku pannes - pisikeste jõukohaste tegudega, päeva kaupa, tehes neid asju, mida teha saab, leppides nende asjadega mida mõjutada ei saa, mõtisklemiseks aega võttes, et nendel vahet teha. Avatud meele ja sooja südamega, näoga maailma poole - uskudes, lootes ja armastades. Nii jään ellu mina, selle päevani, kui enam homset ei tule.

Üleminekuaastad nagu ameerikaraudtee. Kuhu need aastad üle lähevad, elu voolab ikka samamoodi edasi.

Kliimaksi mainimist peavad paljud inimesed piinlikuks ja labaseks. Väljendina oleks üleminekuaastad nagu viisakam, ehkki mõte jääb ju samaks. Ma polnud tõesti millekski selliseks ette valmistatud. Olin ju näinud teiste vaevusi küll kõrvalt, kuid ise ei oska neid ikka enne ette kujutada kui need käes. Miks ma sellest alustan? Kuid seetõttu, et need kaks vahepealset vaikimise aastat- need sisaldavad sõna otsese mõttes- jumal teab mida: kohtuasja lõpetamist, soome kriminaalide mõju alla jäämist ning nende kibedate tagajärgede kandmist, töötuks jäämist. Tähtsaim on muidugi Atsi ajuinfarkt ning sellest välja tulemine. Kõike neid eredaid ja teravaid sündmusi katab aga hormoonimöllu loor. See ajastus on olnud õnn ja õnnetus- lihtsalt pole jaksanud selles keha termolainetuses väliste tegurite pärast üle reageerida.

Elu on nagu vedruga mündihoidja. Kaardistad enda mured ning hooled ja usud- lahendan need jamad ära ja siis tuleb rahu ning õnn õuele. Kuid niipea, kui lahendus suurimale hoolele paistab, ei jõua sa isegi korraks rõõmustada, alt vupsab välja järgmine. Ja münte on mitmes suurusjärgus - on suuremaid ja väiksemaid, püüad neid kogu aeg päästa ja lahendada, kuid alt vupsab alati välja järgmine. Mulle on alles viimasel ajal avanenud mõte, et vaid sellega leppides ning paratamatust teadvustades, on võimalik hullumata sellest elust selgida.

Seda kuhu ja milleks need üleminekuaastad lähevad, pole ma aru saanud- ma pole sinna veel jõudnud, kuid mündihoidja näidet arendades, on need aastad nagu mingi udu või lima selle murekarbi peal- ühest küljest sa ei näe päris täpselt selle jama suurust ja värvi, mistõttu ehk pole ka nii hirmutav. Teisest küljest ei näe sa ka lahendusi ja olukord kipub kogu aeg käest libisema. No nii ükstakama on. Samas elukogemus kukla taga ütleb, et kui vedru peale liiga suur pinge tekib, siis mündid enam ei vupsa, vaid paiskuvad tulvana välja ning sul pole mingit võimalust siis enam asjade kulgu mõjutada. Ja muidugi juhtub ka nii aeg ajalt- kas asjaolude või enda tegude või tegemata jätmiste tõttu langed ikka aeg ajalt ka vabalangusesse.

Hiljuti lugesin mingit arvamusartiklit selle kohta, et meil on õigus õnnelik olla. Nooh, tahe on meil küll. Kuid mis selle õiguse meile annab? nende ees, kes sünnivad sõjakolletesse ja need lapsed, kelle pered ei suuda neid kasvatada, turvalist kodu anda ning nende õigusi kaitsta. Iseenesestmõistetav õigus võiks meil siis olla, kui kõik sünniksid sarnastesse oludesse ja elureeglid oleks teada. Praegu usun, et ikka tänulikkus on meie privileeg. Tänulikkus selle eest, et hullem pole. Sest tegelikult- vaadakem ringi lahtiste silmadega - elu on ikka päris hirmus. See ei peaks meid masendama, selle vastu suures plaanis ei saa, see lihtsalt on nii. Enda pisikest mulli või siis ka suuremat, nii nagu kellelegi võimeid antud, seda saame vaid paremaks muuta ja loota. Armastada.

Armastada ennast ja enda lähedasi ning neid, keda oleme enda lähedale lasknud. Tänulik olla. Püüda sallida neid, kes meist nii ärritavalt erinevad ja neid kes on ärritavalt meie sarnased. Sallida ja mõista.

Püüd nende põhimõtete poole on mul aidanud need viimased mu senise elu kõige keerulisemad 5 aastat üle elada.

Soovin mõistmist, sallivust ja helgust tänasesse külma pakasepäeva.

Anne Frank
"Kõigest hoolimata usun ma, et inimesed on südames head."
"Anne Franki päevik"

Hetked, mil lihtsalt ei jaksa.

On päevi, mil lihtsalt tunned hetkeks - no ei jaksa jälle. Tundub, et kogu aeg sama jama. Tegelikult ei pruugi see päev hullem olla teistest, selles mõttes, et juhtuks midagi erilist halba. Reeglina on lausa vastupidi- kui tuleb mingi halb sündmus, siis keskendud just sellele õnnetusele, muu elu tundub selle kõrval siis normaalne ja talutav. Need on need päevad, mil sa väsid ootamast, kuis sa oled jõudnud sellesse punkti, et arvad- ma olen nüüd tükikest rõõmu ära teeninud. Aga rõõmu asemel vaatab päevas vastu ikka seesama  - lapsed on sõnakuulmatud, mees viriseb, arvekuhi kasvab ja tööl võetakse palka vähemaks, ülemus sõidab sust üle ning ei tea kust tulev tolm ja ei tea kuhu minev raha sõidutavad su juhtme täiesti kokku. No vot nüüd enam ei jaksa. Iga kord tundub hetkeks, et see on viimane piir. Vahel ju ongi - järgneb läbipõlemine või mõni meeleheitlik tegu. Vahel harva isegi saatuslik.
Sagedamini siiski midagi traagilist ei järgne. Õigem oleks öelda- jälle kordub kõik.
Kes sööb lohutuseks tubli keretäie, kes joob pea täis, kes karjub end välja, kes nutab end tühjaks. Vahel tehakse kindlasti ka kõike järjest.
Huvitaval kombel toovad kõik ülal loetletud tegevused kergendust.
Lapsed hauguvad ikka vastu, mees viriseb jne....., aga mulle tundub see talutav. Kah asi - elus on palju hullemaid asju.
Loo moraal? Moraali polegi.
Lihtsalt see hea, mida me ootame ja oleme enda arvates ära teeninud, tegelikult see tuleb ka, aga tuleb tasapisi. Kui me oleme panustanud suhetesse või mingeid muid samme muutusteks astunud - ainult rumal ootab muutusi midagi muutmata - siis hakkab see juhtuma pisitasa, mistõttu me lihtsalt seda ei märka. Kui oleme laste usaldusele leidnud juurdepääsu, võtnud aega, panustanud energiat ja nendeni on jõudnud see, et nende halb käitumine meid masendab- hakkavad nad tegema pisikesi muutusi. Nad ei muutu sõnakuulelikeks päeva pealt - ometi on vähesed jäänudki vanematega haukuma. Mees jätab virisemise, õigem oleks vast öelda, et viriseb talutavamalt, samuti peale suhtetööd ja katsetamist. Kui ülemus ikka on jobu, tuleb uus töökoht otsida, ka see ei toimu kohe. Raha.....no selle vähesusega tuleb ilmselt lihtsalt leppida, sest olen täheldanud- kellel teda ei ole, sellel ikka ei tule ka. Aga lootus sureb teatavasti viimasena. Ja kui ta siis ikkagi ükskord mingite imelike asjaolude tõttu peaks tulema- no midagi ei juhtu kui me teda oodanud ei ole. Seda, et nüüd raha ei oskaks keegi kuhugi panna või sellega midagi ette võtta - mina selliseid juhuseid ei tea.
Niisiis - sama näitemäng me elulaval - enam ei jaksa - kordub mingite intervallidega ja jääbki korduma. Iga kord tunnen- nüüd enam ei jaksa. Aga see pisike tsirkus on ilmselt enda lohutamiseks- on ju mul ka see võimalus, et enam ei jaksa.
Aga vot ei ole. Endale võib ju kino teha, aga sedagi vaid nii, et keha aru saab- tegemist teatriga, et vahvam oleks. Kõiksugu pisijamasid - olen jaksanud 51 aastat, no jaksan iga kord selle ühe veel.
Mis siis, et lubatud raha ei saanud ja hambaarstile minemine jääb endiselt unistuseks, mis siis, et meenutan jälle jalgadega tünni. Kah mured.
Keegi pole surnud, isegi haige mitte. Vererõhk on üle aastate jälle normis ilma ühegi ravimita. Vahelduseks on mõlemal Atsiga mingigi töö. Sõbrad alles, katus pea kohal - veini ja söögi jaoks raha ikka leiame. Päike on väljas. Nii et - ära ütle, et elu on inetu, halb nagu Doris Kareva on manitsenud. Ning tal on õigus.

Väärikusest. Eneseväärikusest.

Hommikul ärgates oli plaanis tutvustada ja kommenteerida uuringut, mille alusel võib väita, et eesti naiste hulgas on stressi vastu kõige kaitstumad need, kes teevad vaimset igapäevatööd ning leiavad aega enese eest hoolitsemiseks ning kehaliseks treeninguks. Oli mõte see teema oma kogemusest pisut lahti arutada. See jääb aga edaspidiseks.

Rumala peaga avasin aga netilehed ja veel rumalam olin, et lugesin kommentaare Mare kirjale Hiiu Nädalas . Ma olen avaliku kommenteerimise tulihingeline pooldaja , anonüümsed kommentaarid tekitavad ebavõrdse seisu väitlustes, kus ühtedel on eelis olla kaitstud ja varjatud ning enda nime all kirjutanu peab hakkama saama ka mitmepalgelisuse ja reetmistega. 

Samas, palju tegelikult ei aita ka avlik kommenteerimine, juhul kui inimesel puudub väärikus. Eelkõige eneseväärikus. Just endast lugupidamine võiks takistada pritsimast sappi ja solvanguid teise, sageli tundmatu inimese suunas. Heaks näiteks on FB rühm "Eestlased Soomes". Ma tõesti ei jõua ära imestada, kuivõrd kergelt muudavad teatud inimesed hea algatuse või abipalve naeruväärseks pori pritsimise võimaluseks. Kes ei tea, siis on rühm ellu kutsutud kogemuste jagamiseks ja info vahetuseks eestlastele, kes elavad Soomes. Tegelikkuses suudavad paar - kolm inimest iga kord naeruvääristada küsijat ja muuta arutelu laadaks - pool aega loobitakse omavahel solvanguid ning asjasse mittepuutuvaid repliike. Ja seda tuvastatavate isikute poolt, kuna FB kontod, võivad olla küll vale nime all, kuid sugulaste ja kogukonna järgi on võimalik isik kindlaks teha.

Merit tuli eile Soome mulle külla. Nagu värske tuulepuhang kevadisest Eestist. Merit on osa neist parimatest - Hiiumaal ja Eestis. Minu jaoks väga tähtis osa.

Metroos arutasime just rahvuse eneseväärikuse küsimust. Nii palju kui minuga asju arutada saab, see tähendab, et mina arutan ning teine saab parimal juhul võimaluse reageerida. Merit on superreageerija, mistõttu võib ikka öelda- arutasime rahvusväärikuse üle.

Mulle hakkab tunduma, et Eesti suurim probleem on rahvusväärikuse puudumine, mis tuleneb suures osas just iga inimese eneseväärikuse puudulikkusest.

Päris märgiline tundus, kui täna hommikul leidsin Hiiu Nädalast Kalevi intervjuu - pealkiri sisaldas samuti sõna "väärikus"

http://hiiunadal.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=5&artid=2455&sec=0

Kummaline, et  artikkel on juba poolteist kuud vana, kuid mina leidsin ta eile, sest mingi segane oli võtnud selle inglise keeles eile kommenteerida.

Anonüümsed netikommentaatorid on head eneseväärikuse puudumise näited - inimesel ei ole julgust seista enda sõnade taga. Ta kas ei usu ise ka, et need mõtted on väärt välja ütlemist või siis pole kindel, et need kõikidele meeldivad ning on niivõrd sõltuv ühiskondlikust vastukajast, et peab paremaks kiibitseda üksi n.ö.- salaja ja teki all. Usutavasti tunneb ta sapi pritsimisest mingit haiglast rahuldust, kuid tegelikkuses murenevad ta eneseväärikuse riismed enam ja enam ning järele jääb pelgalt füüsiliste vajadustega sotsiaalsesse keskkonda elama määratud loom, kes on treenitud kasvatuse kaudu küll elama inimeste keskel, kuid vaimseid ja intellektuaalseid vajadusi eirates ning nendel võimetel känguda lastes, taandareneb primaadi tasemele. Heal juhul selgib oma puuris ja oma karjas  seda, et on olemas mingi suur maailm mingite muude - kirjutatud ja kirjutamata reeglitega, seda ta ei adu. Kohe, kui keegi teeb talle mingi tundmatu liigutuse, tunneb ta end ohustatuna ja ründab. Sellist harimatut algelisust, mis paneb isendi järjest enam kaitseseisundisse(seda esindavad minu arvates anonüümsed , aga ka ilged netikommentaarid)arvan ma end järjest ja järjest rohkem ära tundvat eestlaste hulgas.

Teine eneseväärikust lõhkuv omadus on ikka seesama nahahoid, mida õigustame alahoiuna.

Kus on see parim osa, kes astuksid rõhutute ja kiusatute avalikule kaitsele ja toetusele.

Siin on nüüd see peeglisse vaatamise koht.

Mul oli juba lahti kommenteerimise leht, et olla esimene ja suure tõenäosusega ainus, kes enda nime all ja asjast teadlikuna omapoolse kommentaari kirjutan. Siiski ei tundunud see õige. Millegipärast arvasin, et kuna ma olen asjaga nii lähedalt seotud, suisa selle põhjustaja, riskin õli tulle valamisega.

Kas on see nüüd alalhoid, et vältida olukorra eskaleerumist ning primaatide ärritamist või on see pigem nahahoid, mis ma ikka sinna oma nina topin. Las lollid sisisevad.

Lisaks veel see alandav ning ennasthävitav üksi keset võitlusvälja seismine, nagu Mare enda julguses on valinud. Kõik vastased on anünonüümsuse- või ametikilbi taga. Esimesel juhul ei tea Sa, kes on Su vastased, teisel juhul on vastased liiga võimsad. Müts maha Mare ees.

Minu lohutuseks on mu blogid , need on mu kindlused, millel on vähemalt kaitsekraavid - tõsi, ma pole sildasid üles tõstnud ning teoreetiline võimalus on, et anonüümsed kommentaatorid püüavad ka siia trügida, kuid ma võin alati sillad üles tõsta ning vaid omad pääsevad sisse. See minu jaoks parim osa inimkonnast.

Kurb on. Minu lapsepõlves oli igasugust väärikust rohkem. Isegi riik püüdis teha nägu, et hoolib inimestest. Inimesed said aru, et vähemalt head kombed nõuavad, et riik peaks lugu oma kodanikest ning ka kõiksugu koodeksid nõudsid inimesest lugupidamist. Peredes olid kindlad reeglid - vanemaid ja õpetajaid peab austama, kõikidega peab olema viks ja viisakas - muu käitumine oli taunitav. Muidugi on eestlus enda vastuolulisi ning valulisi külgi näidanud igal ajastul ning ka kannatatnud nende tõttu. Eks ikka need peale- ja salakaebamised ning küüditamised ning vara edasi tagasi jamine, mis ei taha senini veel ära lõppeda ega selle tagajärjed vaibuda - need ikka kõik on need meie eneseväärikuse murendajad olnud. Nii palju kui meil seda olnud on.

Kas pika orjaaja jäljed - nii pikalt püsivad geneetilises baasis alandused ning tühisus, klubikristluse mõju, kus inimene pole keegi - ole aga alandlik ning pane teine põsk ette, õnne ja rahu leiad alles teises ilmas. Pole just väga arendavad ja inimväärikust soosivad olukorrad ja filosoofiad.

Õnneks on olnud ju ikka ka see parem osa. On praegugi. Kuid füüsika seadus ütleb - kõnts ujub alati pinnale. Ja Looduse vastu ei saa. Kas Loodus jaksab ise lõputult puhastuda - nii ökoloogilises kui ka ideoloogilises plaanis? Mina küll ei tea, aga hetkel ei jaksa ja ei viitsi selle kõntsaga maadelda ka. Lõhn jääb ikka juurde. Las nad siis saadavd enda üllitiseritisi anonüümselt rahvale imestada ja imetleda. Tegelikult väärikad inimesed kommentaare ei loe. Mina loen ikka aeg ajalt, lootuses leida tunnistust sellest, et rahvas on vaimselt paranemas(majandus pidavat ju paranema) ja rahvuslik väärikus on end ilmutamas.

Seniks imen endasse hõimuvendade rahvusväärikuse värskendavat hingust ning ootan ja igatsen neid aegu- kestvusega umbes 40 esimest eluaastat, mil ma tõesti uskusin ning teadsin - eestlane olla on uhke ja hää. Kummaline, kuid hetkel pean ilmselt tänulik olema NLiidule, tänu kellele eestlased tahtsid olla paremad ja väärikamad kui kasvatamatud idanaabrid. Mida me nüüd tahame - kas meid üldse enam rahvusena ongi olemas? Mulle tundub, et kus on kaks eestlast, seal on kolm arvamust. Kuidas siis üldse leida seda ühtsust ja üksmeelt, mis teeks meist rahvusrahva? Aga lõpuks - ons seda üldse vaja, Äkki oleks tulevikuks mitte rahvus, vaid ideoloogiapõhised riigid. Muudad maailmavaadet, muudad elukohta. Kas siis lõppeks need lõputud jamad ja sõjad?

Väärikust oleks aga ikka vaja - inimväärikust, eneseväärikust, riigiväärikust.