Hommikul ärgates oli plaanis tutvustada ja kommenteerida uuringut, mille alusel võib väita, et eesti naiste hulgas on stressi vastu kõige kaitstumad need, kes teevad vaimset igapäevatööd ning leiavad aega enese eest hoolitsemiseks ning kehaliseks treeninguks. Oli mõte see teema oma kogemusest pisut lahti arutada. See jääb aga edaspidiseks.
Rumala peaga avasin aga netilehed ja veel rumalam olin, et lugesin kommentaare Mare kirjale Hiiu Nädalas . Ma olen avaliku kommenteerimise tulihingeline pooldaja , anonüümsed kommentaarid tekitavad ebavõrdse seisu väitlustes, kus ühtedel on eelis olla kaitstud ja varjatud ning enda nime all kirjutanu peab hakkama saama ka mitmepalgelisuse ja reetmistega.
Samas, palju tegelikult ei aita ka avlik kommenteerimine, juhul kui inimesel puudub väärikus. Eelkõige eneseväärikus. Just endast lugupidamine võiks takistada pritsimast sappi ja solvanguid teise, sageli tundmatu inimese suunas. Heaks näiteks on FB rühm "Eestlased Soomes". Ma tõesti ei jõua ära imestada, kuivõrd kergelt muudavad teatud inimesed hea algatuse või abipalve naeruväärseks pori pritsimise võimaluseks. Kes ei tea, siis on rühm ellu kutsutud kogemuste jagamiseks ja info vahetuseks eestlastele, kes elavad Soomes. Tegelikkuses suudavad paar - kolm inimest iga kord naeruvääristada küsijat ja muuta arutelu laadaks - pool aega loobitakse omavahel solvanguid ning asjasse mittepuutuvaid repliike. Ja seda tuvastatavate isikute poolt, kuna FB kontod, võivad olla küll vale nime all, kuid sugulaste ja kogukonna järgi on võimalik isik kindlaks teha.
Merit tuli eile Soome mulle külla. Nagu värske tuulepuhang kevadisest Eestist. Merit on osa neist parimatest - Hiiumaal ja Eestis. Minu jaoks väga tähtis osa.
Metroos arutasime just rahvuse eneseväärikuse küsimust. Nii palju kui minuga asju arutada saab, see tähendab, et mina arutan ning teine saab parimal juhul võimaluse reageerida. Merit on superreageerija, mistõttu võib ikka öelda- arutasime rahvusväärikuse üle.
Mulle hakkab tunduma, et Eesti suurim probleem on rahvusväärikuse puudumine, mis tuleneb suures osas just iga inimese eneseväärikuse puudulikkusest.
Päris märgiline tundus, kui täna hommikul leidsin Hiiu Nädalast Kalevi intervjuu - pealkiri sisaldas samuti sõna "väärikus"
Kummaline, et artikkel on juba poolteist kuud vana, kuid mina leidsin ta eile, sest mingi segane oli võtnud selle inglise keeles eile kommenteerida.
Anonüümsed netikommentaatorid on head eneseväärikuse puudumise näited - inimesel ei ole julgust seista enda sõnade taga. Ta kas ei usu ise ka, et need mõtted on väärt välja ütlemist või siis pole kindel, et need kõikidele meeldivad ning on niivõrd sõltuv ühiskondlikust vastukajast, et peab paremaks kiibitseda üksi n.ö.- salaja ja teki all. Usutavasti tunneb ta sapi pritsimisest mingit haiglast rahuldust, kuid tegelikkuses murenevad ta eneseväärikuse riismed enam ja enam ning järele jääb pelgalt füüsiliste vajadustega sotsiaalsesse keskkonda elama määratud loom, kes on treenitud kasvatuse kaudu küll elama inimeste keskel, kuid vaimseid ja intellektuaalseid vajadusi eirates ning nendel võimetel känguda lastes, taandareneb primaadi tasemele. Heal juhul selgib oma puuris ja oma karjas seda, et on olemas mingi suur maailm mingite muude - kirjutatud ja kirjutamata reeglitega, seda ta ei adu. Kohe, kui keegi teeb talle mingi tundmatu liigutuse, tunneb ta end ohustatuna ja ründab. Sellist harimatut algelisust, mis paneb isendi järjest enam kaitseseisundisse(seda esindavad minu arvates anonüümsed , aga ka ilged netikommentaarid)arvan ma end järjest ja järjest rohkem ära tundvat eestlaste hulgas.
Teine eneseväärikust lõhkuv omadus on ikka seesama nahahoid, mida õigustame alahoiuna.
Kus on see parim osa, kes astuksid rõhutute ja kiusatute avalikule kaitsele ja toetusele.
Siin on nüüd see peeglisse vaatamise koht.
Mul oli juba lahti kommenteerimise leht, et olla esimene ja suure tõenäosusega ainus, kes enda nime all ja asjast teadlikuna omapoolse kommentaari kirjutan. Siiski ei tundunud see õige. Millegipärast arvasin, et kuna ma olen asjaga nii lähedalt seotud, suisa selle põhjustaja, riskin õli tulle valamisega.
Kas on see nüüd alalhoid, et vältida olukorra eskaleerumist ning primaatide ärritamist või on see pigem nahahoid, mis ma ikka sinna oma nina topin. Las lollid sisisevad.
Lisaks veel see alandav ning ennasthävitav üksi keset võitlusvälja seismine, nagu Mare enda julguses on valinud. Kõik vastased on anünonüümsuse- või ametikilbi taga. Esimesel juhul ei tea Sa, kes on Su vastased, teisel juhul on vastased liiga võimsad. Müts maha Mare ees.
Minu lohutuseks on mu blogid , need on mu kindlused, millel on vähemalt kaitsekraavid - tõsi, ma pole sildasid üles tõstnud ning teoreetiline võimalus on, et anonüümsed kommentaatorid püüavad ka siia trügida, kuid ma võin alati sillad üles tõsta ning vaid omad pääsevad sisse. See minu jaoks parim osa inimkonnast.
Kurb on. Minu lapsepõlves oli igasugust väärikust rohkem. Isegi riik püüdis teha nägu, et hoolib inimestest. Inimesed said aru, et vähemalt head kombed nõuavad, et riik peaks lugu oma kodanikest ning ka kõiksugu koodeksid nõudsid inimesest lugupidamist. Peredes olid kindlad reeglid - vanemaid ja õpetajaid peab austama, kõikidega peab olema viks ja viisakas - muu käitumine oli taunitav. Muidugi on eestlus enda vastuolulisi ning valulisi külgi näidanud igal ajastul ning ka kannatatnud nende tõttu. Eks ikka need peale- ja salakaebamised ning küüditamised ning vara edasi tagasi jamine, mis ei taha senini veel ära lõppeda ega selle tagajärjed vaibuda - need ikka kõik on need meie eneseväärikuse murendajad olnud. Nii palju kui meil seda olnud on.
Kas pika orjaaja jäljed - nii pikalt püsivad geneetilises baasis alandused ning tühisus, klubikristluse mõju, kus inimene pole keegi - ole aga alandlik ning pane teine põsk ette, õnne ja rahu leiad alles teises ilmas. Pole just väga arendavad ja inimväärikust soosivad olukorrad ja filosoofiad.
Õnneks on olnud ju ikka ka see parem osa. On praegugi. Kuid füüsika seadus ütleb - kõnts ujub alati pinnale. Ja Looduse vastu ei saa. Kas Loodus jaksab ise lõputult puhastuda - nii ökoloogilises kui ka ideoloogilises plaanis? Mina küll ei tea, aga hetkel ei jaksa ja ei viitsi selle kõntsaga maadelda ka. Lõhn jääb ikka juurde. Las nad siis saadavd enda üllitiseritisi anonüümselt rahvale imestada ja imetleda. Tegelikult väärikad inimesed kommentaare ei loe. Mina loen ikka aeg ajalt, lootuses leida tunnistust sellest, et rahvas on vaimselt paranemas(majandus pidavat ju paranema) ja rahvuslik väärikus on end ilmutamas.
Seniks imen endasse hõimuvendade rahvusväärikuse värskendavat hingust ning ootan ja igatsen neid aegu- kestvusega umbes 40 esimest eluaastat, mil ma tõesti uskusin ning teadsin - eestlane olla on uhke ja hää. Kummaline, kuid hetkel pean ilmselt tänulik olema NLiidule, tänu kellele eestlased tahtsid olla paremad ja väärikamad kui kasvatamatud idanaabrid. Mida me nüüd tahame - kas meid üldse enam rahvusena ongi olemas? Mulle tundub, et kus on kaks eestlast, seal on kolm arvamust. Kuidas siis üldse leida seda ühtsust ja üksmeelt, mis teeks meist rahvusrahva? Aga lõpuks - ons seda üldse vaja, Äkki oleks tulevikuks mitte rahvus, vaid ideoloogiapõhised riigid. Muudad maailmavaadet, muudad elukohta. Kas siis lõppeks need lõputud jamad ja sõjad?
Väärikust oleks aga ikka vaja - inimväärikust, eneseväärikust, riigiväärikust.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti